Iga kümnendit Eesti võrkpalli ajaloos iseloomustab mingi sündmus, mis ajalukku kirjutamist väärib. Vaatleme seekord 1980. aastaid, viimast kümnendit „ühinenud” rahvaste liidu ehk hääbuva NSV Liidu koosseisus.
Aga enne kiirpilk muudele sõjajärgsetele kümneaastakutele. 1950. aastad olid Aino Huimerinna edu aastad. Kümnendi esimeses pooles võitis ta NSV Liidu koondise koosseisus kaks korda universiaadikulla (tookord sisuliselt MM-tiitli) ja korra Euroopa meistrivõistluste hõbeda (1955). 1960. aastatel varjutas kõik muu Tallinna Kalevi meeskonna võidetud NSV Liidu meistri kuld, sellele järgnes debüüt Euroopa klubide meistrite sarjas (Kalev jäi teise kümnesse). Seitsmekümnendate teises pooles kindlustas endale kindla koha NSV Liidu ning maailma tugevaimas klubis (AKSK) ja koondises Viljar Loor, juunioride maailmameistriks (1977) pärjati Jüri Rohilaid, maailmameistriks täismeeste seas sai Viljar Loor (1978).
Niisiis, kaheksakümnendad. Viljar Loor aitas Moskva olümpiamängudel (1980) kullale NSV Liidu meeskonna. See kuld on Eestile võrkpallis esimene ja... ärme ütle et viimane olümpiakuld. Lisaks kaks MM-kulda ja viis EM-tiitlit, kraad kergematest medalitest rääkima. Loor oleks võinud olla kolmekordne olümpiavõitja, aga selleks polnud õnne. 1976. aastal lükati 23-aastane keskründaja enne olümpiat koondisest välja, kuna ta eelistas TPI lõpetamist ja Kalevis mängimist, nõrgestades sellega AKSK (või CSKA) meeskonda. Kolmas olümpia (1984) jäi NSV Liidu poolt poliitilistel põhjustel osa võtmata, koos sellega luhtus ka kullašanss. Enne Los Angelese olümpiat oli NSV Liidu koondis kaheksa aastat järjest võitmatu.
1981. aasta augustis küsis siinkirjutaja rahvusvahelisel turniiril Riias NSV Liidu juunioride koondise peatreenerilt Gennadi Paršinilt, kas ta ikka võtab koondisse Võru mehe Aare Salumaa. Teadsime ju, et mängu teevad ära seitse-kaheksa meest, viimased varumehed pääsesid meeskonda n-ö eestkoste peale. Paršin lõpetas kahtlused: „No kuule, Aare on mulle vajalik meest. Ära tema pärast küll pabista.” Aare tuli omavanuste maailmameistriks.
Aastal 1987 oli Paršin impeeriumi täiskasvanute peatreener, ees oli EM Belgias. Tülitasin Paršinit uuesti: „Kas võtad Lillepuu koondisse?” Peatreener vaevus seletama, miks ta Jaanus Lillepuud mõnele väliselt tugevamale eelistab: „Lillepuu on kultuurne mängija, ta oskab tehniliselt hästi mitte ainult rünnata, vaid vajadusel ka tõsta. Mul on ainult mõni üksik mees, kes tõsta suudab, ülejäänutele vilistatakse kohe soe pall.” Lillepuu tuli Euroopa meistriks, aga aasta hiljem ta Souli olümpiaks meeskonda ei pääsenud. Noil aastail kimbutasid teda tõsiselt ka vigastused. Ka Lillepuu on Võru spordikooli kasvandik, vahepeal oli koguni pool Eesti koondist Võru spordikoolist – treener Aksel Saali käe alt.
Kaheksakümnendate aastate keskel pandi pool Eesti koondise põhikuuikust vangi (paljukorratud kakluse lugu), mille tagajärjel nurjati hea seis kõrgliigas. 1986. aastal algas Eesti rannavõrkpalli ajalugu, esimene turniir toimus kohe väliseestlastest väliskülaliste osavõtul juunis Pirital. Kolm aastat hiljem mindi MM-ile ja seitse aastat hiljem olümpiale. Tuule tiibadesse said Avo Keel – Kaido Kreen ja Kristjan Kais – Rivo Vesik.
Autor: Valeri Maksimov